Tagasi

Paar viimast päeva ei teinud ikka pm mitte midagi. Palavus teeb loiuks. Raskusi oli enese voodist välja ajamisega. Seega rääkida pole miskit.
Tagasi sõidul peatusime teel lennujaama veel mingis turistilõksus. Suveniirid varakult soetatud ja 3€ kutši särki mitte soovides suundusime vaid kohvikusse. Seal nõuti tassi kohvi eest veidi üle kolme euro. Soomes ka kohv odavam. Parem on, et siis ka maitseks. Kahjuks mitte. Halva maitse tõi suhu ka teave, mida bussijuht jagas, tegelikult maksab kohv alla ühe euro.
Lennujaamas ootas meid ees suure automaatrelvaga turvamees. Olen telekast selliseid näinud, aga noh niimoodi lähedalt - hirm tuli peale.
Uksest sisse astudes oli kohe esimene turvalontroll, kust läbi astudes mind ka läbi paisutati. Harjumatu, aga kannatasin ära. Edasi check-in, kus jälgisin hirmuga mingit kummalist punast kotti leti ees maas, mis ei näinud ühelegi reisijale kuuluvat. Kõik jalutasid kotita minema. Veidi pelgasin. Silmad suured peas, vererõhk tõusmas jõudsime samm sammu haaval lähemale. Olles päris koti kõrval, saime aru, et see kuulus turismifirma töötajale, kes seal ringi siblib. Pagan, ärevad ajad, hoidku oma kotti mujal. Teekonnal ootas järgmine turvalontroll. Seal oli mind paisutanud neiu juba veidi agaram. Piilus põue, püksi ja need sõrmed liikusid ohtlikult lähedale avarustele midasid polnud vaja seestpoolt uurida. Nagu ikka sooviti jälle minu, mitte Oliveri kohvrisse vaadata. Mida ta sealt leida püüdis? Ei tea. Kas ma näen mingi pahalane välja?
Vaja läbida vaid veel viimane passikontroll ja turistilõks tax free poodide näol. Ok, mõned maiused ikkagi otsime.
Lend läks muidu rahulikult, kui jätta välja härra, kes mu kõrval haises - niisama kõige järgi. Vene mammid mu taga, kes sättisid end minu istme seljast kinni võttes. Aga kui 100+ kilo ikka nii teeb, siis tekib toolist selline mõnus vibu, mille peal on keerukas tududa. Siis otsustas ees istuv väga kapriisne (taas vene) daam oma istme võimalikult alla lasta. Põlvede ja ees istuva tooli vahele jäi umbes 2cm. Kolm tundi ja 45 minutit on nii väga ebamugav.
Jõudes Eesti piirile hakkas nii hullupööra raputama. Minul ka hirm peal. Tegime justkui alateadvuslikult hüvasti musid, hoidsime käsi ja püüdsime kaasreisijate oksehaisu mitte tunda. Püüdsin end rahustada mõttega, et mida ma ikka teha saan kui kukume alla. Mitte midagi! Paariks minutiks aitas, aga kahjuks mitte jah jäädavalt.
Jõudsime siiski elusalt kohale. Põnts lennurajale oli ka päris tugev. Tuule tõttu tahtis lennuk kreeni tõmmata ja pidime kaks korda veidi tagasi üles poole liikuma, enne kui rattad ikka maha saime. Rahvas plaksutas, meie pühkisime oma higised käsi ja olime tasakesi õnnelikud. Huh, jube oli.
Nüüd puhkame veidi Tartus, ajame pulmade asjaajamisi. Tähendab otsime peopaika ja naudime vabadust enne tööd.

Õhtusöök

Õhtusöögiga seoses oli eelnevalt väheke sekeldusi. Halvad uudised liiguvad kiirelt. Eile päeval oli meie broneeringust teadlik pm kogu personal. Jagati tasuta import alkoholi (mille eest muidu peaks maksma) ja toateenijad käisid eraldi kontrollimas, ega me uusi rätikuid vms ei vaja. Hoiame tihtipeale do not disturb silti uksel, me pole nii põrsad, et vajaksime iga päev toa korrastust. Selle pideva muretsemisega, et kas on meil kõik korras, tuli lausa tähtis tunne peale.
Tegin veel päeval kiire uinaku ja sel ajal sebis Oliver meile ka fotograafi kõike jäädvustama. Super. Lõime end lille ja liikusime purde suunas. Silla ees ootasid meid kaks turvameest, kes hoidsid teisi inimesi eemale. Avati takistuseks pandud nöörike ja meid lubati edasi vaibale, mis viis kaunilt kaetud lauani. Muhahaha, kõik teised kes tulla üritasid saadeti julmalt minema. Tuli tahtmine nina ikka väga kõrgele ajada.
Meid teenindav kelner oli ülimalt viisakas ja kiire kohe klaase täitma. Kuigi fotograafi soovitatud poosid tundusid veidi teeseldud ja võltsid, jäid need piltidele väga ilusad. Valisime välja 8 pilti, mis avaldame siis hiljem.
Olime eelnevalt küsinud šampanja võimaluse kohta. Kuid küsiti pudeli eest 50€ ja loobusime. Siiski ootas õhtul meid ees pudel, mis oli hotelli poolt kingituseks. Mmmm, see oli hea. Mõnusad teravad mullikesed, pehme maitse.
Tellisime endile kolm rooga, aga kelner ei mõistnud vist väga hästi ja toodi  mõlemale viie käiguline õhtusöök. Kahju, sest toit oli nii maitsev, oleks tahtnud kõik kõhtu mahutada, aga ei suutnud. Ma pole kummist.
Istusime nii kaua, et vahepeal loojus päike, pikem siin kukub, ei looju. Pearoog toodi nii pimedas, et sain maitstes aru, mis on mis. Kelner mõistis oleme veidi hädas ja sebis lauale laternad ning ka purdel olevad valgustused pandi põlema.
Enne, kui lõpetasime käis restorani direktor veel kord kontrollimas kas kõik on meeltmööda. Kogu see sagin ja meid eriti VIP klientideks pidamine tuli sellest, et antud tüüpi õhtusööke korraldatakse aastas vaid kaks, kolm. Oli töötajaid, kes polnud sellist asja näinudki.

Kõhud täis, nina kõrgel, kõrgel taeva suunas läksime tagasi hotelli. Salajane (ok üsna avalik) soov oli, et KÕIK teaksid, et need olime meie, kelle tõttu keegi purdele ei pääsenud, kelle tõttu olid turvamehed seal ja kes nii VIP laua said ajal, mil kõik pidid buffees sööma.

Pettumus

Tänasest oleme üksteise seltskonnas vastu pidanud neli aastat. Selle puhul olime broneerinud rannas purde, millel toimuks meie romantiline õhtusöök, vaid meie kaks ja teenindav personal.
Kõik oli super, isegi riietus välja valitud. Mõttes vaid, et laiskleme kogu raha eest, et õhtut rahus nautida saaks.
Lõuna ajal otsis meid üles broneeringu vastu võtnud neiu. Tuli ilmseks, et meie soovitud restorani kokal on täna vaba päev. Kas oleksime nõus, mingi muu menüüga? Või teise päevaga? Teised valikud roogadest meid ei apelleerinud ja ka päeva vahetamine oli suhteliselt vastumeelt. Arutasime rahulikult seda omavahel (neiu meie kõrval). Ilmselt on meie tõsised näod nii hirmutavad, et neiu hakkas lihtsalt nutma. See oli tema süü. No mis ta enam nutab, mõtleme nüüd lahenduse välja...
Ok, vahetasime päeva, aga nõuame kompensatsiooni (odav see broneering ei olnud ja niimoodi plaane muuta oli nõme). Õhtuks tuuakse meile tuppa siis puuvilju, maiustusi ja veini. Homme on purre meie päralt ja teesklema, et homme on täna.
Tegemist on udupeene hotelliga ja kliendile pettumuse valmistamine on neile justkui maailma lõpp. Meie juurde tulid veel lepitust otsima kaks tähtsamat tegelast (riietuse järgi ehk mingid restorani direktorid vms). Sooviti juba meile tänase õhtusöögi ajaks buffee restorani laud peeneks katta. Ei taha. Nägime eile, ühel paarikesel oli nii - kulda ja karda ning roosilehed laual, aga endiselt keset sigalat (lauakombetest võõrandunud külalisi täis saali).

Kobakäpad

Ebanormaalne on see, kui meiega midagi ei juhtu.
Käisime hotelli peal kolamas, kuhu miski tee viib. Kuna eile oli siin korralik äikesega paduvihma hoog, mis uputas hetkega kõik sooja vihmaveega üle, siis olid ka osad korgid läbi ja koridorid müstiliselt pimedad. Ilmselgelt peab välja uurima, kuhu miski tee viib.
Midagi väga põnevat ei leidnudki. Siiski jõudsime välja ühe maja tagahoovi trepini. Sellele astudes sain aru, et eip, mina alla ei lähe. Ma pole kass, kes jalgadele maandub, ilmselt oleks verd ka näha olnud. Ütlesin seda ka Oliverile. Ole ettevaatlik, siin on väga libe. Pfff, naine valetab! Üks samm ja kolla kolla allapoole teel. Jõudsin veel näost haarata (mujalt ei ulatunud), aga see teda ei peatanud. Õnneks potsatas vaid mõned astmed alla ja vigastused pinnapealsed. Püüame olla ettevaatlikumad. Lubame!

Üldiselt

Klatšime siis teisi.
Esimesel õhtul sööma minnes tundsin end väga under dressed. Slaavi verd külastajad leiavad, et päikese loojangu järgselt on lausa kohustuslik end lille lüüa. Need kontsad, need õhtumeigid, need sätitud soengud ja kaunid kleidid. Jah, paljudel juhtudel oli kleidiks mingi riideese, mis minule (ilmselt moest võõrale inimesele) tundus öösärk olevat. Pitsi, satsi ja läikivat materjali kuhuni silm ulatus.
Ja nüüd kontrastiks nende lauakommetest. Peene daami mulje purustab hetkega see sigatsemine. Toitu ahnitsetakse lauale pm ühe buffee jagu. Nagu slaavlastel ikka - laud peab olema lookas. Seda ta on. Aga ära süüakse toidust umbes kolmandik. Ülejäänud peavad raskelt ohkavad teenindajad prügikasti viskama. Kas nende peas keerleb mõte: ma ju maksin söögi eest, võin solkida palju tahan?! Põssad, põssad, põssad.
Isegi sööki endile võtmas käies on nad loomastunud. Kõrgete kontsade, sätitud soengu ja peene olekuga daam lükkab mind julmalt eemale, et saada antud toidueset, millele minu pilk seisma on jäänud. Annan alla, jalas olevad terariistad on piisavaks ohumärgiks, et mitte kakelda. Olen kaitsetu ning jooksen võimalusel nurka peitu.

Teine päev edukalt mitte midagi tegemist selja taga.

Esmaspäeva hommikul tulime laevaga Tallinna. Mõnus puhkuse meeleolu oli meid vallanud. Tallinnas kiire poodlemine ja suundusime vanaema juurde. Nagu alati, ootas meid ees jõhker söömaaeg. Vanaema juures on mõnus, juttu jätkub kauemaks. Oleks veelgi jagunud, kui unine Oliver poleks mind magama käsutanud.
Äratus oli kell 3, ise seda ei kuulnud. Ärkasin selle peale, et vanaema tuli üles ajama. Juba ootas meid ees järjekordne jõululõuna. Pole midagi hädaldada, sest järgmine kord saime süüa alles 10 tunni pärast. Uinusin rutturuttu, kuid uni oli katkendlik, ruumi vähe, lollakas padi (täispuhutav kaelapadi) ei püsinud nii nagu vaja, kael kange, läätsed kuivasid silma, selg valutas. Ärkasin selle peale kui ees sõitja oma tooli mulle pähe kallutas, sest lebasin peaga laua peal. Ärkasin, peksin padjaga ees seisvat tooli. Puhisesin vihast. Oliver küsis, mis on? I hate EVERYTHING! (endalegi üllatuseks ütlesin seda üsna valjult).

Lennujaamas ootas meid ees üllatavalt pikk check - in järjekord. Juba tundsin, et oleme väljamaal - enamus turiste kõneles vene keeles. Väravasse jõudes kuulsime et meie lend hilineb 40 minutit. Mis seal ikka, alustame puhkusega, aeg vaja surnuks lüüa. Suundusime baari. Mõnus surin sees, oli lennukis hea uni kiire tulema. 

Antalyas ootas meid ees meeletu kuumus, millega higinäärmed kohe harjunud polnud ning alustasid kiired tööd. Higist tilkuvatena otsisime bussi, mis meid hotelli viiks. Leitud! Oh kui "vahva" reisisaatja räägib vaid vene keelt. Ok, mõtleme positiivselt - jälle hetk korralikuks uinakuks, las teised kuulavad seda reklaam-mula, kuhu minna, mida teha.
Hotellis sebisime endile parema toa (küll lisaraha eest, aga siiski soodsalt). Nüüd on meil hiiglama suur terrass ja lisaks rõdu. Vaade merele, basseinile ja restoranile. Sobib! Oleme rahul.
Esimene päev möödus kohanemisega. Enamus asju peab ajama vene keeles või äärmiselt lihtsas inglise keeles. Päike ründab ka läbi riiete ning palgatud meelelahutajad on väga pealetükkivad, et nendega mängiksid. Baar on avatud (joo palju tahad), süüa saab kogu aeg ja tegema ei pea midagi. Ei tea kas nädala möödudes me enam lennukisse pääseme (mine tea, palju seda ülekaalu koguneda jõuab).
Tänagi ei teinud suurt midagi. Päike, söök, joogid, bassein, meri. Eesmärk on puhkuse lõpuks mitte teisi enam oma valge ihuga pimestada. Mida puhkuselt veel tahta. Pole isegi hotelli peauksest veel välja astunud. Ei tea kas teebki seda... Vaatame :)