Üldiselt

Klatšime siis teisi.
Esimesel õhtul sööma minnes tundsin end väga under dressed. Slaavi verd külastajad leiavad, et päikese loojangu järgselt on lausa kohustuslik end lille lüüa. Need kontsad, need õhtumeigid, need sätitud soengud ja kaunid kleidid. Jah, paljudel juhtudel oli kleidiks mingi riideese, mis minule (ilmselt moest võõrale inimesele) tundus öösärk olevat. Pitsi, satsi ja läikivat materjali kuhuni silm ulatus.
Ja nüüd kontrastiks nende lauakommetest. Peene daami mulje purustab hetkega see sigatsemine. Toitu ahnitsetakse lauale pm ühe buffee jagu. Nagu slaavlastel ikka - laud peab olema lookas. Seda ta on. Aga ära süüakse toidust umbes kolmandik. Ülejäänud peavad raskelt ohkavad teenindajad prügikasti viskama. Kas nende peas keerleb mõte: ma ju maksin söögi eest, võin solkida palju tahan?! Põssad, põssad, põssad.
Isegi sööki endile võtmas käies on nad loomastunud. Kõrgete kontsade, sätitud soengu ja peene olekuga daam lükkab mind julmalt eemale, et saada antud toidueset, millele minu pilk seisma on jäänud. Annan alla, jalas olevad terariistad on piisavaks ohumärgiks, et mitte kakelda. Olen kaitsetu ning jooksen võimalusel nurka peitu.