Kobakäpad

Ebanormaalne on see, kui meiega midagi ei juhtu.
Käisime hotelli peal kolamas, kuhu miski tee viib. Kuna eile oli siin korralik äikesega paduvihma hoog, mis uputas hetkega kõik sooja vihmaveega üle, siis olid ka osad korgid läbi ja koridorid müstiliselt pimedad. Ilmselgelt peab välja uurima, kuhu miski tee viib.
Midagi väga põnevat ei leidnudki. Siiski jõudsime välja ühe maja tagahoovi trepini. Sellele astudes sain aru, et eip, mina alla ei lähe. Ma pole kass, kes jalgadele maandub, ilmselt oleks verd ka näha olnud. Ütlesin seda ka Oliverile. Ole ettevaatlik, siin on väga libe. Pfff, naine valetab! Üks samm ja kolla kolla allapoole teel. Jõudsin veel näost haarata (mujalt ei ulatunud), aga see teda ei peatanud. Õnneks potsatas vaid mõned astmed alla ja vigastused pinnapealsed. Püüame olla ettevaatlikumad. Lubame!