Kobakäpad

Ebanormaalne on see, kui meiega midagi ei juhtu.
Käisime hotelli peal kolamas, kuhu miski tee viib. Kuna eile oli siin korralik äikesega paduvihma hoog, mis uputas hetkega kõik sooja vihmaveega üle, siis olid ka osad korgid läbi ja koridorid müstiliselt pimedad. Ilmselgelt peab välja uurima, kuhu miski tee viib.
Midagi väga põnevat ei leidnudki. Siiski jõudsime välja ühe maja tagahoovi trepini. Sellele astudes sain aru, et eip, mina alla ei lähe. Ma pole kass, kes jalgadele maandub, ilmselt oleks verd ka näha olnud. Ütlesin seda ka Oliverile. Ole ettevaatlik, siin on väga libe. Pfff, naine valetab! Üks samm ja kolla kolla allapoole teel. Jõudsin veel näost haarata (mujalt ei ulatunud), aga see teda ei peatanud. Õnneks potsatas vaid mõned astmed alla ja vigastused pinnapealsed. Püüame olla ettevaatlikumad. Lubame!

Üldiselt

Klatšime siis teisi.
Esimesel õhtul sööma minnes tundsin end väga under dressed. Slaavi verd külastajad leiavad, et päikese loojangu järgselt on lausa kohustuslik end lille lüüa. Need kontsad, need õhtumeigid, need sätitud soengud ja kaunid kleidid. Jah, paljudel juhtudel oli kleidiks mingi riideese, mis minule (ilmselt moest võõrale inimesele) tundus öösärk olevat. Pitsi, satsi ja läikivat materjali kuhuni silm ulatus.
Ja nüüd kontrastiks nende lauakommetest. Peene daami mulje purustab hetkega see sigatsemine. Toitu ahnitsetakse lauale pm ühe buffee jagu. Nagu slaavlastel ikka - laud peab olema lookas. Seda ta on. Aga ära süüakse toidust umbes kolmandik. Ülejäänud peavad raskelt ohkavad teenindajad prügikasti viskama. Kas nende peas keerleb mõte: ma ju maksin söögi eest, võin solkida palju tahan?! Põssad, põssad, põssad.
Isegi sööki endile võtmas käies on nad loomastunud. Kõrgete kontsade, sätitud soengu ja peene olekuga daam lükkab mind julmalt eemale, et saada antud toidueset, millele minu pilk seisma on jäänud. Annan alla, jalas olevad terariistad on piisavaks ohumärgiks, et mitte kakelda. Olen kaitsetu ning jooksen võimalusel nurka peitu.

Teine päev edukalt mitte midagi tegemist selja taga.

Esmaspäeva hommikul tulime laevaga Tallinna. Mõnus puhkuse meeleolu oli meid vallanud. Tallinnas kiire poodlemine ja suundusime vanaema juurde. Nagu alati, ootas meid ees jõhker söömaaeg. Vanaema juures on mõnus, juttu jätkub kauemaks. Oleks veelgi jagunud, kui unine Oliver poleks mind magama käsutanud.
Äratus oli kell 3, ise seda ei kuulnud. Ärkasin selle peale, et vanaema tuli üles ajama. Juba ootas meid ees järjekordne jõululõuna. Pole midagi hädaldada, sest järgmine kord saime süüa alles 10 tunni pärast. Uinusin rutturuttu, kuid uni oli katkendlik, ruumi vähe, lollakas padi (täispuhutav kaelapadi) ei püsinud nii nagu vaja, kael kange, läätsed kuivasid silma, selg valutas. Ärkasin selle peale kui ees sõitja oma tooli mulle pähe kallutas, sest lebasin peaga laua peal. Ärkasin, peksin padjaga ees seisvat tooli. Puhisesin vihast. Oliver küsis, mis on? I hate EVERYTHING! (endalegi üllatuseks ütlesin seda üsna valjult).

Lennujaamas ootas meid ees üllatavalt pikk check - in järjekord. Juba tundsin, et oleme väljamaal - enamus turiste kõneles vene keeles. Väravasse jõudes kuulsime et meie lend hilineb 40 minutit. Mis seal ikka, alustame puhkusega, aeg vaja surnuks lüüa. Suundusime baari. Mõnus surin sees, oli lennukis hea uni kiire tulema. 

Antalyas ootas meid ees meeletu kuumus, millega higinäärmed kohe harjunud polnud ning alustasid kiired tööd. Higist tilkuvatena otsisime bussi, mis meid hotelli viiks. Leitud! Oh kui "vahva" reisisaatja räägib vaid vene keelt. Ok, mõtleme positiivselt - jälle hetk korralikuks uinakuks, las teised kuulavad seda reklaam-mula, kuhu minna, mida teha.
Hotellis sebisime endile parema toa (küll lisaraha eest, aga siiski soodsalt). Nüüd on meil hiiglama suur terrass ja lisaks rõdu. Vaade merele, basseinile ja restoranile. Sobib! Oleme rahul.
Esimene päev möödus kohanemisega. Enamus asju peab ajama vene keeles või äärmiselt lihtsas inglise keeles. Päike ründab ka läbi riiete ning palgatud meelelahutajad on väga pealetükkivad, et nendega mängiksid. Baar on avatud (joo palju tahad), süüa saab kogu aeg ja tegema ei pea midagi. Ei tea kas nädala möödudes me enam lennukisse pääseme (mine tea, palju seda ülekaalu koguneda jõuab).
Tänagi ei teinud suurt midagi. Päike, söök, joogid, bassein, meri. Eesmärk on puhkuse lõpuks mitte teisi enam oma valge ihuga pimestada. Mida puhkuselt veel tahta. Pole isegi hotelli peauksest veel välja astunud. Ei tea kas teebki seda... Vaatame :)