Tagasi

Paar viimast päeva ei teinud ikka pm mitte midagi. Palavus teeb loiuks. Raskusi oli enese voodist välja ajamisega. Seega rääkida pole miskit.
Tagasi sõidul peatusime teel lennujaama veel mingis turistilõksus. Suveniirid varakult soetatud ja 3€ kutši särki mitte soovides suundusime vaid kohvikusse. Seal nõuti tassi kohvi eest veidi üle kolme euro. Soomes ka kohv odavam. Parem on, et siis ka maitseks. Kahjuks mitte. Halva maitse tõi suhu ka teave, mida bussijuht jagas, tegelikult maksab kohv alla ühe euro.
Lennujaamas ootas meid ees suure automaatrelvaga turvamees. Olen telekast selliseid näinud, aga noh niimoodi lähedalt - hirm tuli peale.
Uksest sisse astudes oli kohe esimene turvalontroll, kust läbi astudes mind ka läbi paisutati. Harjumatu, aga kannatasin ära. Edasi check-in, kus jälgisin hirmuga mingit kummalist punast kotti leti ees maas, mis ei näinud ühelegi reisijale kuuluvat. Kõik jalutasid kotita minema. Veidi pelgasin. Silmad suured peas, vererõhk tõusmas jõudsime samm sammu haaval lähemale. Olles päris koti kõrval, saime aru, et see kuulus turismifirma töötajale, kes seal ringi siblib. Pagan, ärevad ajad, hoidku oma kotti mujal. Teekonnal ootas järgmine turvalontroll. Seal oli mind paisutanud neiu juba veidi agaram. Piilus põue, püksi ja need sõrmed liikusid ohtlikult lähedale avarustele midasid polnud vaja seestpoolt uurida. Nagu ikka sooviti jälle minu, mitte Oliveri kohvrisse vaadata. Mida ta sealt leida püüdis? Ei tea. Kas ma näen mingi pahalane välja?
Vaja läbida vaid veel viimane passikontroll ja turistilõks tax free poodide näol. Ok, mõned maiused ikkagi otsime.
Lend läks muidu rahulikult, kui jätta välja härra, kes mu kõrval haises - niisama kõige järgi. Vene mammid mu taga, kes sättisid end minu istme seljast kinni võttes. Aga kui 100+ kilo ikka nii teeb, siis tekib toolist selline mõnus vibu, mille peal on keerukas tududa. Siis otsustas ees istuv väga kapriisne (taas vene) daam oma istme võimalikult alla lasta. Põlvede ja ees istuva tooli vahele jäi umbes 2cm. Kolm tundi ja 45 minutit on nii väga ebamugav.
Jõudes Eesti piirile hakkas nii hullupööra raputama. Minul ka hirm peal. Tegime justkui alateadvuslikult hüvasti musid, hoidsime käsi ja püüdsime kaasreisijate oksehaisu mitte tunda. Püüdsin end rahustada mõttega, et mida ma ikka teha saan kui kukume alla. Mitte midagi! Paariks minutiks aitas, aga kahjuks mitte jah jäädavalt.
Jõudsime siiski elusalt kohale. Põnts lennurajale oli ka päris tugev. Tuule tõttu tahtis lennuk kreeni tõmmata ja pidime kaks korda veidi tagasi üles poole liikuma, enne kui rattad ikka maha saime. Rahvas plaksutas, meie pühkisime oma higised käsi ja olime tasakesi õnnelikud. Huh, jube oli.
Nüüd puhkame veidi Tartus, ajame pulmade asjaajamisi. Tähendab otsime peopaika ja naudime vabadust enne tööd.

Õhtusöök

Õhtusöögiga seoses oli eelnevalt väheke sekeldusi. Halvad uudised liiguvad kiirelt. Eile päeval oli meie broneeringust teadlik pm kogu personal. Jagati tasuta import alkoholi (mille eest muidu peaks maksma) ja toateenijad käisid eraldi kontrollimas, ega me uusi rätikuid vms ei vaja. Hoiame tihtipeale do not disturb silti uksel, me pole nii põrsad, et vajaksime iga päev toa korrastust. Selle pideva muretsemisega, et kas on meil kõik korras, tuli lausa tähtis tunne peale.
Tegin veel päeval kiire uinaku ja sel ajal sebis Oliver meile ka fotograafi kõike jäädvustama. Super. Lõime end lille ja liikusime purde suunas. Silla ees ootasid meid kaks turvameest, kes hoidsid teisi inimesi eemale. Avati takistuseks pandud nöörike ja meid lubati edasi vaibale, mis viis kaunilt kaetud lauani. Muhahaha, kõik teised kes tulla üritasid saadeti julmalt minema. Tuli tahtmine nina ikka väga kõrgele ajada.
Meid teenindav kelner oli ülimalt viisakas ja kiire kohe klaase täitma. Kuigi fotograafi soovitatud poosid tundusid veidi teeseldud ja võltsid, jäid need piltidele väga ilusad. Valisime välja 8 pilti, mis avaldame siis hiljem.
Olime eelnevalt küsinud šampanja võimaluse kohta. Kuid küsiti pudeli eest 50€ ja loobusime. Siiski ootas õhtul meid ees pudel, mis oli hotelli poolt kingituseks. Mmmm, see oli hea. Mõnusad teravad mullikesed, pehme maitse.
Tellisime endile kolm rooga, aga kelner ei mõistnud vist väga hästi ja toodi  mõlemale viie käiguline õhtusöök. Kahju, sest toit oli nii maitsev, oleks tahtnud kõik kõhtu mahutada, aga ei suutnud. Ma pole kummist.
Istusime nii kaua, et vahepeal loojus päike, pikem siin kukub, ei looju. Pearoog toodi nii pimedas, et sain maitstes aru, mis on mis. Kelner mõistis oleme veidi hädas ja sebis lauale laternad ning ka purdel olevad valgustused pandi põlema.
Enne, kui lõpetasime käis restorani direktor veel kord kontrollimas kas kõik on meeltmööda. Kogu see sagin ja meid eriti VIP klientideks pidamine tuli sellest, et antud tüüpi õhtusööke korraldatakse aastas vaid kaks, kolm. Oli töötajaid, kes polnud sellist asja näinudki.

Kõhud täis, nina kõrgel, kõrgel taeva suunas läksime tagasi hotelli. Salajane (ok üsna avalik) soov oli, et KÕIK teaksid, et need olime meie, kelle tõttu keegi purdele ei pääsenud, kelle tõttu olid turvamehed seal ja kes nii VIP laua said ajal, mil kõik pidid buffees sööma.

Pettumus

Tänasest oleme üksteise seltskonnas vastu pidanud neli aastat. Selle puhul olime broneerinud rannas purde, millel toimuks meie romantiline õhtusöök, vaid meie kaks ja teenindav personal.
Kõik oli super, isegi riietus välja valitud. Mõttes vaid, et laiskleme kogu raha eest, et õhtut rahus nautida saaks.
Lõuna ajal otsis meid üles broneeringu vastu võtnud neiu. Tuli ilmseks, et meie soovitud restorani kokal on täna vaba päev. Kas oleksime nõus, mingi muu menüüga? Või teise päevaga? Teised valikud roogadest meid ei apelleerinud ja ka päeva vahetamine oli suhteliselt vastumeelt. Arutasime rahulikult seda omavahel (neiu meie kõrval). Ilmselt on meie tõsised näod nii hirmutavad, et neiu hakkas lihtsalt nutma. See oli tema süü. No mis ta enam nutab, mõtleme nüüd lahenduse välja...
Ok, vahetasime päeva, aga nõuame kompensatsiooni (odav see broneering ei olnud ja niimoodi plaane muuta oli nõme). Õhtuks tuuakse meile tuppa siis puuvilju, maiustusi ja veini. Homme on purre meie päralt ja teesklema, et homme on täna.
Tegemist on udupeene hotelliga ja kliendile pettumuse valmistamine on neile justkui maailma lõpp. Meie juurde tulid veel lepitust otsima kaks tähtsamat tegelast (riietuse järgi ehk mingid restorani direktorid vms). Sooviti juba meile tänase õhtusöögi ajaks buffee restorani laud peeneks katta. Ei taha. Nägime eile, ühel paarikesel oli nii - kulda ja karda ning roosilehed laual, aga endiselt keset sigalat (lauakombetest võõrandunud külalisi täis saali).