Tagasi

Paar viimast päeva ei teinud ikka pm mitte midagi. Palavus teeb loiuks. Raskusi oli enese voodist välja ajamisega. Seega rääkida pole miskit.
Tagasi sõidul peatusime teel lennujaama veel mingis turistilõksus. Suveniirid varakult soetatud ja 3€ kutši särki mitte soovides suundusime vaid kohvikusse. Seal nõuti tassi kohvi eest veidi üle kolme euro. Soomes ka kohv odavam. Parem on, et siis ka maitseks. Kahjuks mitte. Halva maitse tõi suhu ka teave, mida bussijuht jagas, tegelikult maksab kohv alla ühe euro.
Lennujaamas ootas meid ees suure automaatrelvaga turvamees. Olen telekast selliseid näinud, aga noh niimoodi lähedalt - hirm tuli peale.
Uksest sisse astudes oli kohe esimene turvalontroll, kust läbi astudes mind ka läbi paisutati. Harjumatu, aga kannatasin ära. Edasi check-in, kus jälgisin hirmuga mingit kummalist punast kotti leti ees maas, mis ei näinud ühelegi reisijale kuuluvat. Kõik jalutasid kotita minema. Veidi pelgasin. Silmad suured peas, vererõhk tõusmas jõudsime samm sammu haaval lähemale. Olles päris koti kõrval, saime aru, et see kuulus turismifirma töötajale, kes seal ringi siblib. Pagan, ärevad ajad, hoidku oma kotti mujal. Teekonnal ootas järgmine turvalontroll. Seal oli mind paisutanud neiu juba veidi agaram. Piilus põue, püksi ja need sõrmed liikusid ohtlikult lähedale avarustele midasid polnud vaja seestpoolt uurida. Nagu ikka sooviti jälle minu, mitte Oliveri kohvrisse vaadata. Mida ta sealt leida püüdis? Ei tea. Kas ma näen mingi pahalane välja?
Vaja läbida vaid veel viimane passikontroll ja turistilõks tax free poodide näol. Ok, mõned maiused ikkagi otsime.
Lend läks muidu rahulikult, kui jätta välja härra, kes mu kõrval haises - niisama kõige järgi. Vene mammid mu taga, kes sättisid end minu istme seljast kinni võttes. Aga kui 100+ kilo ikka nii teeb, siis tekib toolist selline mõnus vibu, mille peal on keerukas tududa. Siis otsustas ees istuv väga kapriisne (taas vene) daam oma istme võimalikult alla lasta. Põlvede ja ees istuva tooli vahele jäi umbes 2cm. Kolm tundi ja 45 minutit on nii väga ebamugav.
Jõudes Eesti piirile hakkas nii hullupööra raputama. Minul ka hirm peal. Tegime justkui alateadvuslikult hüvasti musid, hoidsime käsi ja püüdsime kaasreisijate oksehaisu mitte tunda. Püüdsin end rahustada mõttega, et mida ma ikka teha saan kui kukume alla. Mitte midagi! Paariks minutiks aitas, aga kahjuks mitte jah jäädavalt.
Jõudsime siiski elusalt kohale. Põnts lennurajale oli ka päris tugev. Tuule tõttu tahtis lennuk kreeni tõmmata ja pidime kaks korda veidi tagasi üles poole liikuma, enne kui rattad ikka maha saime. Rahvas plaksutas, meie pühkisime oma higised käsi ja olime tasakesi õnnelikud. Huh, jube oli.
Nüüd puhkame veidi Tartus, ajame pulmade asjaajamisi. Tähendab otsime peopaika ja naudime vabadust enne tööd.